See juhtus eelmise aasta novembris, kui mu elu oli nagu sõlmeke, mida keegi lahti ei suutnud teha. Töötan kullerina, teenin vähe, aga üür tahab iga kuu oma raha. Ühel õhtul, kui ma jälle vaatasin tühja külmkappi ja arveid, mida maksta ei jõua, avasin arvutis casino vavada. Ma ei tea, miks just selle. Võib-olla sellepärast, et keegi oli kuskil foorumis maininud, et seal on lihtne alustada. Ausalt, ma ei läinud sinna suure unistusega rikkaks saada. Ma läksin sinna sellepärast, et mu peas oli liiga palju müra. See oli nagu põgenemine, aga ma ei teadnud siis veel, et
casino vavada võib olla ka koht, kus saab natuke hinge tagasi tõmmata.
Alguses oli kõik nagu vastu pükse. Panin sisse väikese summa, kümme eurot, ja kaotasin selle paari minutiga. Siis veel kümme. Ja veel. Ma tunnen seda tunnet hästi — nagu oleksid liivasele pinnale astunud ja iga sammuga vajud sügavamale. Aga ma ei jäänudki sinna lootma, et suur võit tuleb. Ma lihtsalt... tahtsin, et mõni asi läheks teisiti. Et keegi ei helistaks, et arveid ei tuleks, et ülemus ei kirjutaks. Kui ma seal istusin ja kerisin mänge, siis need tundid möödusid nagu sekundid. See oli imelik rahu. Nagu oleks keegi lülitanud välja selle igapäevase paanika.
Ja siis ühel kolmapäeva õhtul, kui väljas oli juba pime ja ma olin terve päeva ainult ühe kohvi joonud, juhtus midagi. Ma mängisin ühte slotsmängu, mille nime ma isegi ei mäleta, sest mul oli täiesti ükskõik. Panin panuse, väikese, nagu ikka. Ja siis ekraan vilkus. Ma ei saanud arugi, mis toimub. Number hakkas kasvama. Ma mõtlesin, et see on mingi viga. Aga ei olnud. Ma võitsin. Mitte mingi saja eurot, vaid üle neljasaja. Mu käed värisesid. Ma ei osanud midagi teha. Ma lihtsalt vaatasin seda ekraani ja mu silmad läksid märjaks. Ma ei ole inimene, kes nutab. Aga seal ma nutsin. Mitte sellepärast, et raha oli palju, vaid sellepärast, et see oli esimene kord üle pika aja, kui ma tundsin, et ma ei ole täielikult kaotaja.
Järgmistel nädalatel hakkasin ma asja teistmoodi vaatama. Ma ei öelnud endale, et nüüd hakkan rikkaks saama. Ei. Ma lihtsalt avastasin, et casino vavada ei ole ainult koht, kus kaotada. See on koht, kus sa võid hetkeks unustada, kes sa oled ja kui raske on su elu. Ma hakkasin mängima veidi teadlikumalt. Panin endale piirid — ütlesin, et rohkem kui kakskümmend eurot korraga ei pane. Ja kui kaotasin, siis ma ei läinud tagasi samal õhtul. See oli nagu mäng iseendaga. Ja ausalt, see aitas. Ma ei tea, kas see on psühholoogiline, aga kui ma teadsin, et ma kontrollin seda, mitte see mind, siis oli kõik teisiti.
Ühel reedel, kui mu sõber helistas ja küsis, kas ma tulen välja, ma ütlesin ei. Ma tahtsin olla kodus. Ja ma mängisin. Ma võitsin jälle. Mitte palju, aga piisavalt, et maksta üür ja osta süüa. Ma ei tea, kas see oli õnn või oskus, aga see ei olnud enam põgenemine. See oli nagu väike salajane aed, kuhu ma läksin siis, kui maailm oli liiga vali. Ja ma ei häbene seda öelda. Ma tean, et paljud inimesed kaotavad seal palju. Aga minu lugu on teistsugune. Ma ei läinud sinna, et elada suures lootuses. Ma läksin sinna, et hingata. Ja see aitas.
Nüüd, pool aastat hiljem, ma ei mängi iga päev. Aga kui ma tunnen, et mu sees kasvab see tuttav surve — et kõik on liiga palju, et ma ei jaksa — siis ma teen arvuti lahti ja lähen casino vavada lehele. Ma ei pane suuri summasid. Ma lihtsalt vaatan, kuidas trummid keerlevad, ja mõtlen, et elu ongi nagu see mäng. Vahel kaotad, vahel võidad. Aga kõige tähtsam on see, et sa ei jää sinna kinni. Sa pead teadma, millal lõpetada. Ja ma tean. Ma olen õppinud.
Kui ma mõtlen tagasi sellele novembriõhtule, kui ma esimest korda sellele lehele läksin, siis ma naeratan. Ma olin nii katki. Aga see koht ei teinud mind veelgi katki. See andis mulle hetkeks ruumi. Ja sellest ruumist piisas, et ma suudaksin edasi hingata. Ma ei ütle, et see on kõigile hea. Kindlasti mitte. Aga minu jaoks oli see nagu see väike aken, millest ma nägin, et ka pimedas toas on natuke valgust. Ja vahel, kui ma istun ja vaatan neid numbreid, mis jooksavad, ma mõtlen, et võib-olla polegi elu nii hull. Võib-olla on see lihtsalt mäng, mille reeglid ma pean ise paika panema. Ja ma olen need paika pannud.
Přihlásit se
Registrovat
FAQ
